Blog
Armeenia köök
«Jätke meelde, äri tehakse mitte ettevõtete, vaid inimeste vahel!» kinnitasid meile rootsi asjatundjad ekspordijuhtimises, selgitades äripartneritega silmast silma kohtumiste tähtsust ning nendega heade suhete loomise olulisust. Selge, miks nad kordasid seda nii tihti, sest Eesti ühiskonnas arenevad tehnoloogiad niivõrd kiiresti, et praktiliselt ei leidugi enam asju, mida oleks võimatu lahendada interneti teel, mistahes elektroonsete süsteemide või Skype’i teel. Arvan, et Armeenia puhul võib julgelt väita, et äri ajatakse rikkalikult kaetud laua taga.
Ning mitte ainult äri. Toit omab armeenlaste jaoks väga suurt. Laua taga tähistatakse nii sündi kui surma, võetakse vastu ning saadetakse lähedasi ja sõpru, tutvutakse naabritega, tähistatakse tähtsaid sündmusi ning lihtsalt arutletakse erinevaid küsimusi. Tähtsad asjad ei armasta kiirustamist – kinnitavad armeenlased. Toit on aga meeldiv rituaal, mis võimaldab mõnusas ning pingevabas keskkonnas õppida tundma oma partnerit, naabrit või tuttavat. Toit annab ainulaadse võimaluse tutvustada külalisele oma kultuuri ning näidata oma austust tema vastu. See on alati nii olnud ning jääb tänapäevani!
Armeenia köök on üks vanimaid maailmas. Ta eksisteeris juba tuhat aastat enne meie aega ning on kahtlemata armeenlaste rahvusliku idenditeedi olulisemaid komponente. Vaatamata keerulisele ajaloole, on armeenia rahval alati õnnestunud hoida oma traditsioone. Rahvuslikke toite valmistatakse Armeenias tuhandeaastaste retseptide järgi suure armastusega. Olles Armeenias peab meeles pidama, et toidust keeldumine külas tähendab suurt solvangut. Sellist käitumist loetakse lugupidamatuseks.
Armeenia territoorium moodustab ligi 29 tuhat ruutkilomeetrit, kuid vaatamata sellele on igal regioonil oma panus armeenia köögi moodustamisel, oma unikaalne roog, mille üle tunnevad kohalikud elanikud uhkust. Sõltumata sellest, mis eesmärgil ja kui kauaks satub inimene Armeeniasse, suure tõenäosusega lahkub ta sealt kaaluka kogemusega Armeenia köögi valdkonnas.
Palju on kirjutatud sellest, et armeenia köök on keeruline, ebatervislik ning vürtsikas. Tegelikult on armeenia köök aga niivõrd mitmekesine, et igaüks leiab sellest endale meelepärase roa. Mina isiklikult jumaldan armeenia kööki seetõttu, et igas roas on oma „peategelane“. Pole vaja mõistatada millest on valmistatud supp – muljetavaldava suurusega lambaliha seljatükk paneb kõik ise paika. Veel saan ma suure esteetilise naudingu värvipaletist – tihtipeale saab ühes ja samas roas täheldada viit erinevat erksat värvi. Armeenia köök ei tunnista rangeid reegleid, ta on loominguline ning natuke „hooletu“. Saia ning lavaši rebitakse kätega; paljusid roogasid tuleb süüa näppudega, kasutades lavaši söögiriistade asemel; salati koostisosad lõigatakse suurelt ning hooletult. Suupistete ning lihalõigete serveerimisel ulatuvad mõned komponendid alati taldriku äärest välja, tavaliselt on see tšilli pipar või maitseroheline. See, kes arvab, et armeenia köök on ebatervislik, on lihtsalt kohustatud läbi lugema paar-kolm retsepti ning nägema kasutatava maitserohelise kogust.
Armeenia köögi keerulised road on mitme otstarbega. Meie esivanemad olid vaieldamatult meist targemad. Mõni võib arvata, et hakkliha keeramine viinamarja, mõnikord aga veel väiksemasse vaarika taime lehe sisse on vaevanõudev ning ei vääri selliseid pingutusi. Kuid just nimelt selliste roogade valmistamiseks kogunesid ühe pere naised kokku, vahetasid mõtteid ning oma kogemusi; emad andsid nõu oma tütardele, pojanaised aga näitasid oma valmisolekut sulanduda uude perre.
Armeenia road võivad olla erinevad- magusad, teravad, rasvased, kuid maitsetuteks neid kindlasti nimetada ei saa. Olles restoranipidaja, küsisin ma tihtipeale oma kokalt, kas üks või teine minu valmistatud roog on maitsev? Selle peale vastas ta mulle alati: „Aga te ju ei pannud sinna midagi ebamaitsvat, kuidas saab siis roog olla ebamaitsev?“ Ning see on armeenia köögi maitsekuse tähtsaim saladus. Asi ei ole vürtsides, neid polegi originaalretseptides, ainult sool, põhjus on toiduainetes, millest roog valmistatakse. See on alati kõige värskem liha, päikese all valminud maitseroheline, köögiviljad ja puuviljad; parima kvaliteediga vesi ja teravili – väga puhas ja maitsev, mis vastavalt mängufilmi „Mimino“ kuulsale episoodile on maailmas teisel kohal. Tänu sellele on road aromaatsed, küllastunud ning rõõmustavad silma. Kõik geniaalne on lihtne. http://www.youtube.com/watch?v=0HfNxvPJgzE
Armeenia road jagunevad vastavalt regioonidele, kuid ka vastavalt tähtpäevadele või aastaaegadele. Nii näiteks ei peeta ühtki pulma ilma kjuftata, hvorosti ja pahlavata; jõululaua eesotsas on kuivatatud puuviljadega plov ning keedetud kala; uusaastaks küpsetatakse seajalga ning valmistatakse maiustusi pähklite ja kuivatatud puuviljadega. Selleks, et elada üle suvekuumust, joovad armeenlased jahutavat tani ning söövad okroshkat. Talvel aga soojendavad ennast Hašiga, mida tohib süüa vaid neil kuudel, mille nimetuses leidub «r» täht. Veel ei talu Haš kolme «K-d» – Kin (naine), Kenats (toost), Konjak. Süües Haši, mehed ei lausu tooste ning joovad ainult viina.
Ükski pidu Armeenias ei toimu ilma kangete jookideta. Ilma liialduseta on Armeenia tõeliseks sümboliks konjak. Konjak «Ararat» oli väga kuulus Nõukogude Liidu ajal. Räägitakse, et pudel «Ararati» võis lahendada kõige keerulisema probleemi. Kui nüüd rääkida armeenia traditsioonidest, siis konjak on kohustuslik element siis, kui noormees tuleb tütarlapse majja tema kätt küsima. Konjaki liigid Armeenia poodides ületavad kujutlusvõime. Kaks kõige kuulsamat konjakitehast asuvad Jerevani südames ning on kantud «roosa» Jerevani arhitektuuripärandi nimekirja.
Vähestele on teada, et armeenlased on ka suurepärased veinivalmistajad. Praktiliselt iga Lõuna-Armeenia peres on oma viinamarjaaed, kus nad ise kasvatavad viinamarju ning seejärel valmistavad sellest veini. Mõned aastad tagasi, kaevandusel Areni küla lähedastes koobastes, olid avastatud maailma kõige vanemad nahksed jalanõud mille vanuseks oli umbes 5500 aastat. Arheoloogid avastasid savinõusid viinamarjade purustamiseks, kääritamiseks ning hoidmiseks ning samuti kruuse ja viinamarjaseemneid, mis tõestab, et juba 6000 aastat tagasi valmistati Armeenias veini.
Maitsta armeenia köögi mõningaid roogasid saab praktiliselt igas maailmanurgas, sest armeenia diasporaa ületab arvuliselt kolmekordselt emamaa Armeenia elanikkonda ning igal pool püüavad armeenlased luua «kodumaa tükikese». Kahjuks pole kõiki roogasid võimalik valmistada väljaspool Armeeniat koostekomponentide puudumise tõttu. Seetõttu soovitan ma nendele, kes soovivad tõeliselt nautida armeenia kööki, külastada Armeeniat isiklikult – süüa lõunat armeenia perekonnas kuskil väikeses linnas. Maitsta Sevani ishani järveäärses restoranis; nautida tõelise armeenia kohvi aroomi Tsakhkadzor’is, 3000 meetri kõrgusel; külastada armeenia pulma; ronida Aragatsi tippu Haš’i maitsmise eesmärgiga; tõdeda tõelist Gata’t Gegardis ning ehtsat Sudzhuhi Garni templi juures ning loomulikult degusteerida veini «Areni» tehases ning konjakit ajaloolises konjakitehases «Ararat», kuid ainult peale põnevat ekskursiooni selle territooriumil.
Bari ahorzhak!
